Ükski juhtum ei ole samasugune. Iga juhtum on põnev ning sisaldab perekonnalugu peredest, mis tihti erinevate sündmuste tagajärjel mitme riigi vahel laiali on puistatud. Et oma tööd näitlikustada, koostasime me väikse valiku juhtumitest. On palju juhtumeid, mis meile emotsionaalsel tasandil suure tähendusega on. Need juhtumid torkavad eriliselt silma.
Aastal 2008 pöördusid meie Briti partnerid meie poole juhtumiga, mis tundus esmapilgul veider.
Üks mees, kes Wolverhampton Ring Road Tramp’ina ligikaudu 40 aastat Wolverhamptoni linnas ühel eraldusribal “elas”, suri seal 87-aastasena. Meie kõhklus, et temast pärandit maha ei jäänud, hajus kiiresti, kui meie Briti kolleeg teada sai, et surnu ei lasknud oma pensionit kunagi välja maksta ning et pärand seega umbes 100 000 inglise naela väärt oli.
Meie Poola korrespondentsibüroo abiga õnnestus meil võidujooksus erinevate Euroopa kolleegidega pärijad Saksamaal ja Horvaatias leida ning esitada Suurbritanniale nende pärandiõiguslikkus.
Juhtumi menetluse käigus selgus, miks nii paljud kolleegid kogu Euroopas nii innukalt pärijaid otsisid: „Wolverhampton Ring Road Tramp“ oli omamoodi kohalik kangelane, kes oli sündinud Poolas, sõja ajal võitles ta Saksa Wehrmacht’i ridades Aafrikas, seejärel emigreerus ta Suurbritanniasse ning kuna ta pärast mõningaid aastaid tööd oma kitsast korterit enam välja ei kannatanud, pani ta ühele eraldusribale oma telgi püsti ning seal veetis ta kogu oma ülejäänud elu.
Kohalik linnavalitsus üritas küll alguses meest takistada, alistus aga linnakodanike protestidele, kuna nemad pidasid meest „kõrgemaks olendiks“, kellele maised ihad mingit väärtust ei omanud. Aastatega moodustus ülemaailmne fänniklubi, kes pidas meest mingil moel linna kaitsepühakuks.
Pärijad Mandri-Euroopas tundsid meest vaid kuulujuttude järgi ning olid väga üllatunud, kui erinevad Euroopa telejaamad intervjuude saamiseks nende poole pöördusid. Kuulsusega suguvõsas ei olnud nad arvestanud.
Üks Saksa partnerbüroo palus meil selle juhtumi puhul ühe 1919. aastal Brasiiliasse väljarännanud sakslase võimalikke järeltulijaid otsida, kellel olid arvatavasti omanikuõigused ühele krundile Ida-Berliinis.
Rio de Janeiro Rahvusarhiivi abiga oli meil võimalik sisserändenimekirja uurida ning me veendusime, et pärandaja, kes 1919. aastal Saksamaalt tuli, rändas tollel ajal õitsvasse sadamalinna Santosesse. Ta jättis kodumaa maha arvatavasti ebakindla majandusliku olukorra tõttu pärast Esimest Maailmasõda ning lootis uuele algusele Brasiilias.
Tänu meie sealsele kaastöötajale nimega Rosskamp, kes vaatas läbi kogu elanikeregistri andmed vastavas ajavahemikus ning kaevas välja ka ajaloolised aukonsulaadi kirjavahetused Santoses, leidsime me emigrandi ühe teleksi aastast 1932 tema Saksamaale jäänud õele, kellele ta teatas, et töö banaaniistanduses olla vaevarikas ja halvasti tasustatud, peale selle olla tal pidevalt palavik, aga ta tütar Maria hoolitsevat tema eest.
Nüüd teadsime, et pärandajal oli tütar nimega Maria ning kohaliku perekonnaseisuameti abiga õnnestus meil kogu Santose sünnid läbi vaadata, ja tõepoolest sündis pärandajal 1925. aastal tütar.
Nüüd otsisime abielusõlmimist ja leidsime selle suhteliselt kiiresti, kuigi rõõmus meeleolu ainult lühikest aega püsis, kuna tütar võttis omale peale pulmi arvatavasti kõige brasiiliapärasema nime, mida võtta saab: Maria Santos.
Kuna näis võimatu, seda naist leida – naist, kelle kohta me isegi ei teadnud, kas ta veel elab – tuli meile mõte paluda linnast väljaspool asuvalt protestantlikult surnuaialt surmatunnistust, kuna lähtusime sellest, et mees pärast Brasiiliasse emigreerumist katoliku usku ei pööranud.
Tõepoolest leidsime me pärandaja surma sissekande viitega, et ta suri 1947. aastal vaeselt ning et linn pidi matuste eest sugulaste puudumisel ise maksma.
Maria Santos oli seega kadunud ning meie jaoks oli viimaseks võimaluseks, teha kohalikus meedias (raadiojaamades, ajalehtedes) ülekutse, mis aga läbi kukkus.
Lõpuks leidsime me kohaliku vaestemaja juhataja, kes 94-aastasena pärandajat veel mäletas, kuna ta kuni oma surmani vaestemajas elas.
Vaestemaja juhataja kirjeldas meile perekonna rasket olukorda ning ta teadis, et pärandajal oli tütar nimega Maria, kes töötas koristajana. Õnneks oskas ta meile veel tollase tööandja aadressi nimetada.
Nii me otsisime üles tööandja lapsed, kes Maria Santost tundsid. Nad rääkisid meile, et pärandaja tütar olevat umbes viis aastat tagasi surnud. Tal olevat aga üheksa last olnud, kellest üks linnavalitsuses töötavat.
Selle lapselapse otsing läks kiiresti. Ta rääkis meile veel ühest surnud tädist, kes 300 km kaugusel asuvas banaanistanduses vaevaliselt omal hinge sees hoidis.
Lõpuks selgus, et mõlemal pärandaja tütrel oli kokku 17 last. Lisauuringute käigus leidsime me üle 55 pärija, kellest ainult vähesed lugeda ja kirjutada oskasid.
Kuigi selle juhtumi lahendamine kestis üle kolmveerand aasta, õnnstus meil lõpuks siiski nendele paljudele pärijatele rahalist abi anda; igaüks saab osaks saanud raha eest omale maja ja maakrundi osta, nad olid ju siiamaani „tänapäevaste orjadena“ suurmaaomanikest sõltuvad.
Üks Austraalia partnerbüroo palus meil leida ühe Austraaliasse väljarännanud kreeklase pärijaid. Kreeklase päritolukoht ning sünniaeg olid meil teada. Ta pärines ühest väiksest Kreeka lõunarannikul asuvast külast ning töötas kuni väljarändeni lambakarjusena.
Helistades kohalikku ametiasutusse õnnestus üpris kiiresti kreeklase üks vend leida, kes aga linnapea sõnul olevat samuti välja rännanud. Kuhu, seda ei teadvat keegi. Nädal aega pärast meie telefonikõnet linnapeaga andis endast märku üks Saksamaale väljarännanud kreeklane, kes toetudes kõnele linnapeaga, meile teatas, et pärandaja vend oli Budapesti lähedale kolinud ning seal oma nime muutnud.
Tänu Ungaris asuva Kreeka Suursaatkonna tegusale abile suudeti uus nimi välja uurida ja nii me leidsimegi pärandaja venna suhteliselt lihtsalt ühest Budapesti lähedal asuvast külast. Ta ei olnud 50 aastat oma vennast midagi kuulnud ning tal oli hoolimata venna surmast hea meel teada saada, kus ta sugulane viimati elas.
Kahjuks ei ole kõik juhtumid õnneliku lõpuga. Aeg-ajalt on ette tulnud, et pärija on vastumeelne pärandust üle võtma, aga seda veel mitte kunagi juhtumi puhul, mis on väärt üle miljoni euro.
Üks Saksa genealoogiabüroo ajas aastaid ühe Poolast Saksamaale, hiljem Suurbritanniasse ning lõpuks Uus-Meremaale väljarännanu jälgi ning teatas talle pärimisõigusest posti teel, mille peale pärija tagasi kirjutas, et ta ei ole sellest huvitatud.
Meie partnerid oletasid, et see võis olla seotud pärija juudi päritoluga ning oletasid, et kirjad Saksamaalt tekitavad Teise Maailmasõja sündmustest tulenevalt umbusaldust. Seetõttu palusid nad meil mehega kontakti astuda, kuna meil on üks juudist kaastöötaja, kes ehk pärijaga vesteldes teda veenab, et ta tõepoolest selles pärandiloos pärimisõiguslik isik on.
Üks teine mõte oli, et pärija naisel oli itaalipärane neiupõlvenimi ning et meie väljavalitud töötaja heebrea keele kõrvalt ka itaalia keelt oskab.
Pärast 26-tunnist lendu Viinist üle Kuala Lumpuri ja Sidney jõudis meie genealoog Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni ning külastas pärijat, kellele ta üksikasjaliselt seda juhtumit selgitas. Peagi selgus, et pärija ei olnud juudi päritolu ning ta naine ei rääkinud itaalia keelt. Pigem väljendas pärija selgelt, et kuigi ta usub seda pärimisasja, pole tal nii palju raha vastu huvi, kuna ta kardab, et tal seetõttu naine ära röövitakse ning ta ei tea, kes talle siis süüa keedab.
Lõputud veenmiskatsed kohalike notarite ja advokaatide abiga luhtusid, nii et meie töötaja oli sunnitud viie päeva pärast tagasi lendama.
Lõpuks jääb veel mainida, et pärija elab vägagi halbades majanduslikes oludes ning et ta pojal on äärmiselt suur huvi varanduse vastu, kuna ta ka pikemat aega töötu on olnud. Poja vestlus isaga oli aga samamoodi edutu.
Meil paluti ühe Saksa partnerbüroo poolt leida ühe Galiitsiast pärineva saksa keelt kõneleva naise pärandiõiguslikud järeltulijad.
Kuna arhiivide seisukord on vana Austria-Ungari monarhia endisel idapoolseimal kroonimaal katastroofiline ning läbivaatamiseks üle ühe aasta läheb, olid väljavaated mõistliku aja jooksul pärimisõiguslikud isikud üles leida üpris halvad. Me teadsime aga, et 99% endisest saksa keelt kõnelevast Galiitsia rahvastikust pärast Teist Maailmasõda eelkõige Baden-Württembergi, Hessenisse või ka Ülem-Austria ja Salzburgi liidumaadele emigreerusid.
Nimeotsing telefoniraamatust (piirdusime nimetatud piirkondadega) andis meile kaks sissekannet ning me leidsime lühikese aja jooksul pärandaja nõbu poja Salzburgis. Ta oli ise veel Galiitsias sündinud, aga oli sunnitud pärast Nõukogude Armee sissetungi aastal 1945 sealt lahkuma.
Me teame, et me elukutse suhteliselt tundmatu on. Samuti teame me, et kõigepealt tuleb pärijate skepsis hajutada, enne kui neile rääkida, milles asi seisneb.
Käesolevas juhtumis, mida meile ühe Ungari partnerbüroo kaudu USA-st pakuti, oli pärija – USA-s surnud isiku nõbu – meie Ungari partneri poolt pärast pikki uuringuid Poola ja Iisraeli (Haifa) arhiivides juba kindlaks tehtud, aga ta ei reageerinud meie korrespondentsbüroo kirjadele.
Meil paluti (eriti meie kohapealse juudist alalise töötaja olemasolust tulenevalt) pärijaga kontakti astuda, aga see ei õnnestunud meil esialgu seetõttu, et naine ei reageerinunud meie töötaja telefonikõnedele, see tähendab – ta lihtsalt ei vastanud.
Lõpuks õnnestus meie genealoogil siiski pärija ühe tütre nimi välja selgitada, kes Tel Avivis elab ning võttis temaga telefoni teel ühendust. Tütar kinnitas, et ta ema ei ole enam võimeline telefoniga ümber käima, küsis aga uljalt meie soovi kohta.
Pärast seda, kui me töötaja naisele lühidalt meie tegevusvaldkondi tutvustanud oli ning arvamust avaldas, et ta emal võib-olla õigus suuremale pärandisummale, reageeris naine äärmiselt skeptiliselt ning nõudis kogu informatsiooni selle pärandijuhtumi kohta, mida me aga telefoni teel teha ei tahtnud. Ta helistas seejärel meie Viini büroole ning nõudis, et ettevõtte juht järgmisel päeval isiklikult Tel Avivi tuleks, muidu ta tõrjub kõik järgnevad kontaktiloomise katsed tagasi.
Kahe tunni pärast olid meie ettevõtte juhi ning ühe teise genealoogi tähtsamad asjad pakitud ja nii reisis meie meeskond viis tundi pärast telefonikõnet Zürichi kaudu Viinist Tel Avivi (otselend Viinist Tel Avivi oli juba väljamüüdud). Olles seal maandunud, võttis meie sealne alaline korrespondent meid vastu ning viis meid kokkulepitud kohtumispaika ühes suures kesklinna hotellis, kus pärija tütar ja poeg juba meie töötajaid ootasid. Peale selle oli kohal ka kaks advokaati ning samuti pärija mõlema lapse abikaasad.
Pärast viietunnist läbirääkimist, mis oli skepsisest kantud, leppisime me kokku, et pärija lapsed mõtlevad kogu juhtumi üle järgi ning annavad järgmisel päeval oma otsusest teada.
Kuna järgmine päev aga laupäev (sabbat) oli ning seega oli töötegemine keelatud, pidime me päikeseloojanguni ootama, et uuesti ühendust võtta.
Vastupidiselt pärija pojale, kes natukene avatum oli, ütles tütar, et konsulteerides oma USA-st pärineva abikaasaga ei ole neil huvi edasisteks kõnelusteks. Seepeale võtsime me ühendust pärija pojaga, keda me uutele kõnelustele kutsusime.
Paraku elas ta Tel Avivist 150 km väljapool ning sellel päeval oli äärmiselt keeruline tema kodulinna taksot saada. Lõpuks see meil siiski õnnestus ning sõites läbi Gaza sektori saime me poega külastada.
Õhtusöögil, millest ka poja advokaat osa võttis, suutsime me pärija poega juhtumi suhtes veenda, isegi kui juhtumi tasu kokkuleppimine, mis mõlemale osapoolele vastuvõetav oleks, veel viis tundi aega võttis.
Seepeale võttis pärija poeg oma õega ühendust, kes pärast pikalt kõhklemist siiski nõustus, nii et andsime talle tagasisõidul Tel Avivi isiklikult lepingu, palvega see emale anda.
Järgmisel päeval – meie esiagselt plaanitud tagasisõidu päeval – saime me lepingu allkirjastatult tagasi ning meie Viini töötajad lendasid päev hiljem tagasi Viini.
Pärijale langes sellel juhul osaks ligikaudu 700 000 00 US$.
Üks nõudlikemaid ja vaevarikkamaid juhtumeid, millega me kunagi oleme tegelenud, tuli ühe Austria notari käest, kes otsis meie abi ühe kontsentratsioonilaagri üleelanud juudist vangi pärijate leidmisel.
Mitmete aktide läbivaatamise tulemusel oli meile kiiresti selge, et pärandajal oli vend, kelle saatus aga selgitamata oli. Eeldatavalt ei elanud ta oma usutunnistuse tõttu holokausti üle. Ohvrite nimekirjade uurimine ei andnud aga tulemust, seega oletasime, et pärandaja vennal õnnestus sõda üle elada.
Me teadsime, et pärandaja vend oli Hitleri võimuhaaramise ajal 16-aastane ning oletasime, et ta äkki USA-sse või Iisraeli emigreerus. Aga meil ei õnnestunud vastavaltest andmebaasidest sisserände kohta kinnitust leida.
Abiks oli meile üks niinimetatud lastetransportide nimekiri: siinkohal oli tegemist juutide lastega, kellele võimaldati Teise Maailmasõja eelõhtul ilma vanemateta Inglismaale põgenemist. Nii oli 10 000 juudi lapsel, kes olid kohvri, koti ning 10 margaga varustatud, võimalik neonatside eest põgeneda.
Olles Inglismaale jõudnud, majutati lapsed hooldeperedesse ning ühe maja märkmetest leidsimegi me lõpuks pärandaja venna nime. Kuna otsitud vennal oli õnneks Briti valitsuse poolt määratud „sponsor“, kelle lapsi meil pärandaja venna asukoha kohta küsitleda õnnestus, tuli välja, et ta 18-aastaselt Shanghai kaudu Kanadasse välja rändas.
Varsti peale seda õnnestus meil Ottawas selle venna järeltulijad välja selgitada ning neile nende onu saatusest teada anda.
2005. aastal juhiti meie tähelepanu ühele korterile Viini ühes parimas villadepiirkonnas. See oleks pärast omaniku surma riigile läinud, kui teatud aja jooksul seadusjärgseid pärijaid ei oleks leitud.
Meil õnnestus peagi välja selgitada, et korteri viimane omanik oli üks proua nimega Ludmilla N., kes oletatavasti Mannheimist pärit oli.
Alles siis, kui me Saksamaa perekonnaseisuametitelt pärandaja kohta infot ei saanud, suutsime me edasise uurimuse käigus välja selgitada, et ta sünnikoht ei olnud mitte Saksamaa, vaid Ukraina – tegu oli Mannheimiga Odessa lähedal, mis oli kunagine Saksa koloonia Bessaraabias.
Üks meie töötaja ajas seepeale koos ühe meie partnerbürooga selle proua jälgi, kuna me teadsime, et enamus Volksdeutsche (saksa rahvusest, aga ilma Saksa kodakondsuseta isikud, kes 1937. ja 1945. aasta vahel tollase Saksa Riigi piiridest väljaspool, eelkõige Ida-ja Kagu-Euroopas, elasid) pärast Teist Maailmasõda oma kodumaalt lahkuma pidid ning meil oli kahtlus, et pere emigreerus kas Saksamaale või Austriasse.
Koos Vertriebenenverband der Bessarabiendeutsche (sakslastest Bessaraabia pagulaste ühendus) abiga õnnestus proua sünniraamat suhteliselt kiiresti üles leida ning me saime teada, et tal oli kaks venda ning üks õde, kelle asukoht aga teadmata oli.
Me leidsime aga ühenduse abiga rohkem pärandaja sugulasi, nimelt nõbud, kes 1960ndatel Saksa Liitvabariigi poolt Nõukogude liidult „vabaks osteti“.
Samuti olevat üks õde Saksamaal elanud. Tema isiku suutsime raske uurimistöö tulemusena välja selgitada, aga kuna ta suri juba 20 aastat tagasi, pidime me tema järeltulijaid otsima. Need leidsime me lõpuks Belgiast.
Mis oli aga pärandaja vendadega juhtunud? Partnerbüroo abiga õnnestus meil teada saada, et ainult pärandaja suutis Nõukogude armee eest Läände pääseda. Kuna ta vennad olid saksa päritolu, kahtlustati neid neonatsidega koostöö tegemises ning määrati 25 aastaks sunnitööle Siberis.
Esialgsed 25 aastat vähendati 15 aastaks ning kui need möödas olid, asusid vennad elama Ida-Kasahstani, Hiina piiri lähedale, kus nad mõne aasta eest ka surid. Pärandaja üritas oma eluajal ka Punase Risti abil vendadega kontakti taastada, aga see tal ei õnnestunud.
Pärast umbes kolm kuud kestnud intensiivset uurimistööd Kasahstanis saime me partnerbüroolt sõnumi, et pärandaja vendade järeltulijad nüüdseks äärmiselt vaestes oludes Venemaal elavad. Me leidsime nad ning nüüd võib neil koos oma Belgias asuva nõbuga olla hea meel sularaha ning korteri üle Viinis.
2004. aasta detsembri alguses saime me e-posti Venemaalt. Härra D. Kirjutas meile, et ta vanaisa sai Esimeses Maailmasõjas ühes Austria-Ungari armee lahingus Lembergi lähistel haavata ning seetõttu küüditati ta Siberisse tööd tegema.
Seal abiellus ta enne oma surma kodakondsusetu isikuna ühe venelannaga, kes sünnitas talle poja. Poeg kannatas Teise Maailmasõja tagajärgede all, kuna ta oli niinimetatud Volksdeutscher.
Sõja lõppedes üritas Austria perekond mitmeid kordi tulutult küüditatu poega Austriasse tuua. Kuni surmani ei näinud ta oma kodumaad.
Tema poeg, kes Juudi autonoomses oblastis Venemaal elab, palus meil otsida ta Austrias elavaid sugulasi.
Kõigepealt uurisime me sündide sissekandeid tema vanaisa sünnikohas Alam-Austrias ning saime teada, et vanaisal oli õdesid-vendi, kelle järeltulijaid meil aga ka peale intensiivset uurimistööd samas regioonis leida ei õnnestunud.
Infot andis meile aga Viini Stadt- und Landesarchiv ning me selgitasime välja, et osa perekonnast kolis pärast Esimest Maailmasõda Viini ning suri ka seal. Viini Zentralfriedhof’i (kesksurnuaed) haudade nimekirja läbivaatamine kinnitas meile, et osad sugulased olid surnud Viinis.
Seepeale me kontrollisime, kes maksis küüditatud venna haua eest ning tegime tema tütre isiku kindlaks, kellega me kohe ühendust võtsime ning kes meile kinnitas, et üks sugulane Venemaalt enam tagasi ei tulnud.
Peaaegu 90 aastat hiljem õnnestus perekonna kokkuviimine.
Erinevalt teistest inimestest, reisivad artistid palju rohkem.
Selles juhtumis suri üks austerlanna, kelle kohta teati, et ta 17-aastasena Hamburgis tütre sünnitas. Tütre asukoht oli aga teadmata. Meil õnnestus kiiresti välja selgitada, et tütar sündis ühe Saksamaa turnee ajal Hamburgis väljaspool abielu, aga ta sattus juba noorest peast kasuvanemate juurde Šotimaale, kus olles tal emaga side katkes. Ema asus aga lõpuks oma abikaasaga Steiermarki (Austria) elama.
Meie Briti partnerbüroo abiga suudeti tütar, kes vahepeal kolm korda abielus oli olnud, kiiresti üles leida. Ja kuigi ta teadis, et ta ema Austrias elas, ei teadnud ta oma ema nime.
Tütar päris nägusa ühepereelamu Austrias, mis ilma meie abita oleks riigi kätte läinud.
Danke, Frau Kager. Ich schätze Ihre Arbeit und Freundlichkeit sehr. Auch wenn ich manchmal kurz angebunden bin, dann liegt das einfach daran, dass ich manchmal sehr eingespannt bin.
Dear Mag. Unger, I want to thank you for all your efforts and patience regarding the settlement of my grandfather’s estate. I spoke with the (…) family this week and they said they were following up with your requests to possibly rece…
Sehr geehrte Kanzlei! Danke für Ihre positive Erledigung , freue mich sehr darüber. Ich wünsche frohe Weihnachten und alles Gute, mit freundlichen Grüßen W. J.
Ich möchte mich bei Hrn. Mag. Gallobitsch für seine tolle Arbeit bedanken. Ich bin morgen Donnerstag in der Innenstadt am Nachmittag unterwegs und könnte bei Ihrer Kanzlei vorbeikommen. Ich bitte Sie um eine Information bis wann …